Tuesday, May 5, 2009

Mulgi köök

Lõuna-Eestile on iseloomulik, et toit ja sellega seotud ainevara eraldub selgesti. Lõuna poolt levis üle Eesti verivorstide söömine, seente tarvitamine ja liha suitsutamine. Talude ostmisega kaasnenud mulgi rahva rikastumine viis paljud neist elama mujale Eestisse. Koos nendega levisid ka toidud. Kartuli-tanguputru nimetati mulgipudruks, Lõuna-Eesti kapsad tangudega on tuntuks saanud mulgi kapsastena. Enne keedeti näiteks Põhja-Eestis ainult kapsasuppi. Viljandimaa pidas kama ja korpe samuti mulkide poolt sissetooduks.


20. sajandi alguses hakati suurt rõhku pöörama toiduvalmistamise oskusele ja selle õpetamisele. Perenaise noorem põlvkond omandas toitude valmistamiseks teadmisi osalt kodumajanduskoolides, aga ka kodumajandus- ja toiduvalmistamiskursustel, mida korraldasid maanaiste ja põllumeeste seltsid. Pere meelistoidud ja toitumisharjumused anti siiski edasi põlvest põlve. Kursustel õpitut kasutati pidutoitude valmistamisel.

Viljandimaal oli tavaks küpsetada nn liha- või silguleiba. Selle tarbeks pandi lihatükid leivataignasse ja vooliti sellest tavalise kujuga leib või õõnestati valmis voolitud leivasse auk, mis täideti. Esimene variant lõigatakse söömise korral tavalise leivana toidu kõrvale lahti, teine on omaette söögikord, kus leival võetakse kaas pealt ja taignas küpsenud liha süüakse leivaga.


Mulkide meelistoidu tangupudru valmistamine on vähemaks jäänud tooraine puudumise tõttu. Tangud asendatakse kruupidega, ning sellest saab mulgi puder.


Mulgi korpe võeti vanasti kaasa jaanitulele. Nisujahu vabama kättesaadavuse korral asendati sellega sepikutainas.

Lõuna-Eestis kasvatati rohkesti kanepit, eelkõige nööri valmistamiseks. Peale Teist maailmasõda valmistati sellest ka kanepitempi. Selle jaoks pruunistati kanepiseemned, tambiti jahuks ning lisati vett ja soola. Seda määriti leivale, kasutati leiva täidiseks ja söödi ka lihtsalt kartuli kõrvale. Kanepijahule rohkem vett lisades saadi kanepipiim, mida kasutati joogiks piima asemel.

Mulkidelt on pärit ka kama. Kama kutsuti kõikide viljade seguks ja jahu tarbeks võetigi otri, kaeru, rukkeid, nisu, herneid ja ube. Hapupiimale lisati soola ja kamajahu.

Võrumaalt on tulnud tava süüa oasuppi piimaga, mida praegugi Võrumaa juurtega kodus tehakse.

Igapäevaseks joogiks oli taar. Selle tegemiseks valati kuuma veega segatud jahu õlgedest kurnale ja lasti hapneda. Maitseks lisati köömneid, musta sõstra oksi jne.

Põliseks peojoogiks oli õlu, mida asendas ka linnasejahust taar.


Rikastele Viljandimaa taludele olid iseloomulikud suured õuna- ja marjaaiad. Kui varemalt säilitati õunu peamiselt kuivatatult, siis tänu kodumajanduskoolidele õpiti marju ja puuvilju hoidistama.

Kokkuvõtte tegemiseks on kasututatud Maalehe Raamatu poolt välja antud raamatut Eesti rahvusköök (Tallinna Raamatutrükikoda 2006).

No comments:

Post a Comment